LINNUD
Rannaniidud on Eestis üks vähestest elupaikadest, mida asustavad valdavalt avamaastikele iseloomulikud linnuliigid. Rannaniite kasutatakse nii pesitsusajal kui ka rändeperioodil. Osadele liikidele on rannaniidud vaid toite- ja puhkebiotoopideks, teistele ka pesitsus- ja toitebiotoopideks.
Vastavalt erinevustele rannaniitude niiskusrežiimis, pinnases ja taimestikus on suurel määral erinev ka neid kasutav ja asustav linnustik. Nii liigiliselt koostiselt kui ka paaride arvult ei ole see üldiselt rikkalik, kuid on omanäoline. Mitmekesisust lisab ka servaefekt – külgnemine mere pool veepiirile iseloomulike elupaikadega ning maismaa pool võsastike ning puistutega, samuti viimastele omaste elementide (põõsaste ja puude) sissetung niitudele (niitmine ja karjatamine hoiab ära).
Näiteks Matsalu lahe äärsetel rannaniitudel on pesitsejatena kindlaks tehtud üle 60 linnuliigi. Iseloomulik on kurvitsaliste suur osakaal. Viimaste kõrval on arvukalt värvulisi, kuid põhihulk neist kuulub vaid vähestesse liikidesse.
Rannaniitudel pesitsevad iseloomulike liikidena kiivitaja ja punajalg-tilder, värvulistest põldlõoke, sookiur ja hänilane. Sagedased haudelinnud on veel balti risla e niidurüüt, mustsaba-vigle, tutkas, sinikael-part, rägapart ja luitsnokkpart, paljandikel ja madala muruosaga aladel liivatüll ja meriski. Harvem võib pesitsemas kohata suurkoovitajat, niiskemates kohtades tikutajat ja kiviaedades või kuhjatistes kivitäksi. Haruldastest linnuliikidest võib meil vaid rannaniitude veeloikudega aladel pesitseda veetallaja.
Et varjetingimused on madalama rohukasvuga rannaniitudel kehvad, pesitsevad linnud üldreeglina hõredalt. Paremate varjetingimustega (kõrge rohi, põõsad) aladel on seevastu toitumistingimused avamaastiku lindude jaoks viletsamad.
Peamiselt inimtekkeliste pesitsuspaikade olemasolul (kivivared, pesakastid, ehitised) võivad rannaniitudel pesitseda ka ristpart, jääkoskel, suitsupääsuke ja räästapääsuke.
Merevee otsese mõju piirkonda jäävatel klibualadel ja hõreda rohustuga rannikuribal ning veeäärsetel kividel pesitsevad lisaks siin iseloomulikele liivatüllile ja meriskile ka liigid, kes hangivad toitu mujalt (peamiselt rannikumerest või paljanduvatelt mudaaladelt) – jõgitiir, randtiir, väiketiir, kalakajakas, naaskelnokk jt. Siia võivad pesitsema tulla ka rannaniitude kõrgemaid alasid asustavad liigid; samuti tüüpilised saartelinnud nagu tuttvart, tõmmuvaeras, hahk, rohukoskel, kivirullija, merikajakas ja hõbekajakas.
Rannaniit on heaks toitumispaigaks väljaspool pesitsusperioodi paljudele linnuliikidele (kuldnokad – eriti noorlinnud, hallvaresed, piiritajad, pääsukesed, roo-loorkullid, lõopistrikud jt).
Rändeaegadel on eriti linnurikkad paljakud. Eriti soodsateks toitumispaikadeks on mudapaljakud, mereheitevallid ja paljanduv merepõhi. Lageda avatud rannaniidu läheduses on seejuures vajalik kaitseks võimalike vaenlaste vastu, kuna võimaldab neid ohutus kauguses avastada.
Vastavalt erinevustele rannaniitude niiskusrežiimis, pinnases ja taimestikus on suurel määral erinev ka neid kasutav ja asustav linnustik. Nii liigiliselt koostiselt kui ka paaride arvult ei ole see üldiselt rikkalik, kuid on omanäoline. Mitmekesisust lisab ka servaefekt – külgnemine mere pool veepiirile iseloomulike elupaikadega ning maismaa pool võsastike ning puistutega, samuti viimastele omaste elementide (põõsaste ja puude) sissetung niitudele (niitmine ja karjatamine hoiab ära).
Näiteks Matsalu lahe äärsetel rannaniitudel on pesitsejatena kindlaks tehtud üle 60 linnuliigi. Iseloomulik on kurvitsaliste suur osakaal. Viimaste kõrval on arvukalt värvulisi, kuid põhihulk neist kuulub vaid vähestesse liikidesse.
Rannaniitudel pesitsevad iseloomulike liikidena kiivitaja ja punajalg-tilder, värvulistest põldlõoke, sookiur ja hänilane. Sagedased haudelinnud on veel balti risla e niidurüüt, mustsaba-vigle, tutkas, sinikael-part, rägapart ja luitsnokkpart, paljandikel ja madala muruosaga aladel liivatüll ja meriski. Harvem võib pesitsemas kohata suurkoovitajat, niiskemates kohtades tikutajat ja kiviaedades või kuhjatistes kivitäksi. Haruldastest linnuliikidest võib meil vaid rannaniitude veeloikudega aladel pesitseda veetallaja.
Et varjetingimused on madalama rohukasvuga rannaniitudel kehvad, pesitsevad linnud üldreeglina hõredalt. Paremate varjetingimustega (kõrge rohi, põõsad) aladel on seevastu toitumistingimused avamaastiku lindude jaoks viletsamad.
Peamiselt inimtekkeliste pesitsuspaikade olemasolul (kivivared, pesakastid, ehitised) võivad rannaniitudel pesitseda ka ristpart, jääkoskel, suitsupääsuke ja räästapääsuke.
Merevee otsese mõju piirkonda jäävatel klibualadel ja hõreda rohustuga rannikuribal ning veeäärsetel kividel pesitsevad lisaks siin iseloomulikele liivatüllile ja meriskile ka liigid, kes hangivad toitu mujalt (peamiselt rannikumerest või paljanduvatelt mudaaladelt) – jõgitiir, randtiir, väiketiir, kalakajakas, naaskelnokk jt. Siia võivad pesitsema tulla ka rannaniitude kõrgemaid alasid asustavad liigid; samuti tüüpilised saartelinnud nagu tuttvart, tõmmuvaeras, hahk, rohukoskel, kivirullija, merikajakas ja hõbekajakas.
Rannaniit on heaks toitumispaigaks väljaspool pesitsusperioodi paljudele linnuliikidele (kuldnokad – eriti noorlinnud, hallvaresed, piiritajad, pääsukesed, roo-loorkullid, lõopistrikud jt).
Rändeaegadel on eriti linnurikkad paljakud. Eriti soodsateks toitumispaikadeks on mudapaljakud, mereheitevallid ja paljanduv merepõhi. Lageda avatud rannaniidu läheduses on seejuures vajalik kaitseks võimalike vaenlaste vastu, kuna võimaldab neid ohutus kauguses avastada.